„Viimases vahipostis“ on ka killuke Jürit

Jüris sündinud ja üles kasvanud filmirežissöör Tanel Toom hoiab kodukohta oma südames ega pea paljuks seda ka laiale maailmale tutvustada. Ka tema värskeimas linateoses „Viimane vahipost“ vilksatas Jüri asukohana mitmel korral ekraanil.

Õppisite 9. klassini Jüri Gümnaasiumis – milline mälestus on siiani mällu sööbinud?

Eelkõige positiivsed mälestused lapsepõlvest. Ma ei vahetanud kooli sellepärast, et oleks olnud probleeme. Läksin Prantsuse Lütseumi, et endale väljakutseid esitada. Siiamaani elavad vanemad Jüris ja lähen sinna alati hea meelega.

Milline nägi Jüri välja eelmise sajandi lõpus?

Elasin kortermajas, eramuid oli siis väga vähe. Jüri on tohutult muutunud, kasvanud. Pole enam lagedaid poriseid välju, kõik on täis ehitatud. Meenuvad geograafiaõpetaja sõnad, et kunagi kasvab Jüri Tallinnaga kokku. Toona tundus see jutt arusaamatu, kuid nii ongi juhtunud. Jürist on saanud äge ja seksikas koht, kus elada. Mööda Tartu maanteed jõuab hommikul kesklinna kiiremini kui Nõmmelt. Mäletan, et minu lapsepõlves oli Jürist Tallinna poole sõites kahel pool teed lage väli, siis tuli Lehmja koos bussipeatuse ja kahe majaga, millele järgnes taas pikk lage väli ning siis tuli Tallinn. Logistikakeskuseid ja Peetri alevikku praegusel kujul ei osanud ette kujutadagi.

„Vanasti“ oli populaarne teha kooliraadiot, kas Teie proovisite ka selle ära või võtsite kohe kaamera kätte?

Üheksakümnendate keskpaigas tõi isa välismaalt kassetiga videokaamera ja sellega sai tehtud esimesed katsetused: muusikavideo oma kassist ning kokkuvõtted klassiõhtutest ja jõulupidudest. Lõputiitrite jaoks kirjutasin teksti hõbedase tintenpeniga musta paberi peale. Filme on mulle elu aeg meeldinud vaadata, kuid selle peale ma toona ei mõelnud, et kunagi võiks neid ise teha. USA-s toodetud filmid, kus peaosades Jean-Claude Van Damme ja Dolph Lundgren, tundusid siis niivõrd kauge maailmana. Alles gümnaasiumi lõpus avastasin üllatuslikult, et filmindust saab ka Eestis õppida.

Kuidas „Viimasel vahipostil“ statistika mõttes läheb (intervjuu oli tehtud 5. aprillil)? Võhikuna prognoosin, et üpris hästi, kuid Teie esimene täispikk mängufilm „Tõde ja õigus“ tõi kordades rohkem inimesi kinosaali.

See oli ette teada, et „Viimane vahipost“ teiste eestikeelsete tippfilmidega ei konkureeri. Sellegipoolest on päris hästi läinud – esimesel nädalavahetusel olime Eesti kinode statistika põhjal esikohal ja ka lõppnumbrite osas olen positiivselt meelestatud. Kuna tegemist on rahvusvahelise projektiga, siis olime arvestanud, et põhivaatajaskond tuleb välismaalt. Sellest on huvitatud ka filmi rahastanud välisinvestorid ja -fondid. Kinodesse jõuab „Viimane vahipost“ veel Inglismaal, Saksamaal ja viies USA linnas. Maailma mastaabis on niivõrd väikese filmi jõudmine rahvusvahelisele kinoekraanile tilluke ime.

„Viimast vahiposti“ tehti koguni 13 aastat – kas siin on tunda maailmarekordi lõhna?

See ületab kahtlemata keskmiselt filmi tootmiseks kuluvat aega, kuid kindlasti tunneb ajalugu pikemaid protsesse. Minu jaoks algas projekt 2010. aastal, elasin Inglismaal ning see oli minu ja kohaliku produtsendi esimene täispikk mängufilm. Kuna rahastamisotsused võtsid planeeritust kauem aega, tuli „Tõde ja õiguse“ filmimine vahele ning panime projekti aastatel 2016–2019 pausile. „Viimase vaheposti“ filmimiseni jõudsime alles 2021. aasta sügisel.

Tegevus toimub aastal 2063 ja pilt, mis meile avaneb, on äärmiselt sünge – praktiliselt terve maailm on kliimamuutuste tõttu vee all. Näetegi käegakatsutavat tulevikku nii süngetes toonides?

Mina isiklikult nii mustades toonides tulevikku ei näe, kuid see ei tähenda, et me ei võiks sellist alternatiivset lugu jutustada. Tegemist on ikkagi mängufilmiga ja film peab olema dramaatiline. Samas on nii julgest lähenemisest ehk ka suurt pilti vaadates kasu ja inimesed hakkavad kliimasoojenemise peale tõsisemalt mõtlema ning suudame planeedi päästa. Vaadates, millises tempos maailma rahvaarv suureneb ja kui palju maad on vesi juba enda alla võtnud, siis on asi naljast kaugel. Olen lugenud, et aastaks 2050 on vee all mitmed suured linnad ja liikuma on läinud 80 miljonit inimest.

Mulle jäi veel meelde lause: „Ainus viis päästa maailm, on hävitada inimkond.“ Millal meile, inimestele, mõistus pähe tuleb?

Tõepoolest, kas inimkond on aastatega targemaks saanud? Me sõdime ja tapame samamoodi kui tuhanded aastad tagasi, ainult relvad on muutunud. Loodan, et leiame kooseksisteerimiseks parema mooduse. Mida head on inimene planeedile ja teistele liikidele teinud? Mis juhtuks, kui inimesi planeedil ei ole? Peaksime endilt neid küsimusi küsima.

Südantsoojendav oli keset filmi kuulda sõna „Eesti“, kuid lause lõpp „et kunagi oli selline väikeriik“ ajas hirmujudinad peale. Kas tõepoolest ennustate Eestile samasugust saatust nagu Vaikse ookeani saareriigile Tuvalule, mis järjest pindala kaotab?

Tegemist on ikka liialdusega, kuid mis ei tähenda, et sellesse ei peaks tõsiselt suhtuma. Muide, filmis on rohkem kui korra näha teeviita „Jüri 12“. Loomulikult ma panin selle meelega, lasin selle isegi spetsiaalselt teha. Lapsepõlvest saati on mul Tallinnast välja sõites jäänud silme ette liiklusmärk „Jüri 12 km“ ning tahtsin oma mälestuse jäädvustada.

Kui palju saate rääkida võtteplatsist ja tehnilisest poolest? Vaevalt, et keegi hakkas vahiposti kuhugi veekogusse püsti panema.

Tehniliselt oli film hästi keeruline, sest kogu keskkond tuli nullist üles ehitada. Enamik võttekohti asus Tallinnas Meeruse ja Karjamaa sadamas ning üks stseen filmiti Viimsis. Interjöörid olid ehitatud Noblessneri sadamasse ühte vähestest renoveerimata ruumidesse ja linnahalli lavale, mida kasutasime nö filmistuudiona. Vahiposti ehitasime suures osas ja paigutasime vette arvuti abil.

Näete võimalust, et kunagi vilksatab mõnest filmist läbi Rae valla tuttav paik? Ida-Virumaa paelub metsiku looduse ja mahajäetud majadega, uuselamurajoonid filmitegijatele vist nii palju huvi ei paku?

Kuna Eestisse ei ole veel filmistuudiot ehitatud, saaks ära kasutada avaraid logistikakeskuseid. Samuti on väga äge ja maagiline koht Jüri tammik, mida rahvusvahelistele filmitegijatele ka pidevalt reklaamitakse. Minu teada on seal ka filme filmitud. Uuselamute piirkonnad sobiksid olemuselt mõnda tänapäevase sisuga filmi.

Räägime rahast. Filmi eelarve oli ca 3 miljonit eurot – kelle taskust see tuli?

Üldistades panustasid filmi Eesti ja Saksamaa fondid ning pool summast tuli erainvestoritelt, kelle hulgas on ka kaks eestlast. Finantsskeem oli ääretult keeruline ja seetõttu on filmil lisaks viiele põhiprodutsendile 13 produtsenti ehk rahastajat. Igal produtsendil on omad huvid ja selle tervikuks sidumine on paras väljakutse.

Üheks toetajaks oli ilmselt Eesti disainmööbli tootja Borg, kes filmis palju tähelepanu saab?

Kusjuures Borgilt ei saanud me sentigi. Sarnastes maailmalõpufilmides kasutatakse sageli Piiblit, kuid tahtsin eristuda ja algne plaan oli tuua mängu IKEA kataloog. Siis aga turgatas, et see võiks olla Eesti mööblitootja ja leidsin Borgi.

Miks räägitakse Eestis nii palju filmi tegemise toetamisest? Kapitalist ütleks, et tehke nii hea film, mis end ise müüb!

Eesti on niivõrd väike, et riigisiseselt see ei toimiks ning sama põhimõte kehtib ka Põhjamaades. Hollywoodis peab film end tasa teenima, kuid seal on ka suur USA turg taga. Eesti-suguses riigis peab tulu kõrval mõtlema ka sellele, kuidas oma keelt, kultuuri ja filmikunsti hoida. Kuldne periood oli enne Eesti Vabariik 100, kui lisaks „Tõele ja õigusele“ tulid muuseas välja „Seltsimees laps“, „Eia jõulud Tondikakul“ ja „Tuulte tahutud maa“. Kui Eesti filmide eelarved jäävad mõne miljoni euro piiresse, siis suured rahvusvahelised projektid algavad 100 miljonist. Mastaabid on niivõrd erinevad.

Laias maailmas ei ole midagi erandlikku selles, et film läheb otse voogedastusse. Kas kinodel on üldse tulevikku?

Tõsi, praegune trend soosib voogedastusplatvorme ning järjest vähem keskmise eelarvega filme jõuab kinolinale. Ka äärmiselt kinolembeses Indias esilinastub järjest rohkem Bollywoodi filme voogedastuses. Vaatamisharjumused on küll palju muutunud, kuid ma loodan, et kino ei kao kuhugi.

Kui Teile antaks vabad käed, siis millise Eesti-teemalise filmi järgmisena ära teeksite?

Mõtteid on rohkem kui üks, kuid nendest on vara rääkida. Mulle väga meeldib Eestis filmida ja meie näitlejatega koostööd teha. Väärikaid kirjandusteoseid, millest saaks filmi vändata, on meil mitmeid.

Pildil: Viimane vahipost võeti enamjaolt üles Stroomi ranna läheduses Meeruse sadamas, kus toimus enamik välivõtted. Foto erakogu