Kas meie lastest kasvavad pehmod ja lödipüksid?

Juhtusin mõni aeg tagasi lugema Priit Pulleritsu artiklit „Igaveseks kadunud spordirõõm“ ajakirjas Jooksja, kus autor annab turmtuld tänapäeva kehalise kasvatuse õppekava kohta ja ütleb selgelt, et peale on kasvamas põlvkond pehmosid ja lödipükse. „Kõigest üks-kaks inimpõlve tagasi oli kehalise kasvatuse tund iga normaalse poisi lemmiktund. Sportlikkus oli endast lugupidava mehepoja väärtus ja mõõdupuu. Need olid kuldsed ajad, mida nüüd võib kahjuks vaid meenutada,“ ütleb Pullerits.

Hakkasin huvi pärast mõtlema, kuidas on olukord meil Rae vallas spordiga. Mis puudutab taristut, on kõik ju super hästi: kergliiklusteed kerkivad, meil on kuus moodsat võimlat, kaks ujulat, viis staadionit, puukoore kattega terviserada, tulemas on disc-golfi rada, elamusspordikeskus, isegi oma petankiväljak jne. Tööpäeva järel on spordirajad harrastussportlastest tiined, ujulates ei leia vaba rada, pallid põrkuvad saalides vahet pidamata, trenne justkui toimuks igal pool ja igal ajal. Tõepoolest. Kuid ometigi on nagu midagi valesti, midagi oleks nagu puudu. Kui me vaatame neid tublisid mehi ja naisi, kes kergliiklusrajal liiguvad, rattaga mööda tuhisevad või muul moel spordimeesteks liigituvad, võime öelda, et tegu on pigem 30+ vanuserühmaga. Rõõmu tunnevad tervisespordist eelkõige need, kes omal ajal seda kehvade tingimuste tõttu teha ei saanud ja nüüd ka rohkem oma tervise ja kaalu eest on hakanud muretsema. Kuid kus on noored? Miks ei näe me neid kuskil vabatahtlikult sportimas väljaspool kohustuslikke kehalise kasvatuse tunde või ka vanemate rahakoti peal toimuvaid trenne?

Rae vald on väga noore rahvastikuga omavalitsus. Harva erandina Eesti tingimustes tuleb meil lapsi elanikkonda lisaks rohkem, kui rahvastik jõuab vananeda. Rae vald on lasteaiakohtade arvu poolest viies omavalitsus Eestis (seda ka suurte linnade arvestuses). Kui võtta arvud, et meil käib lasteaias 1460 last ja koolides tervelt 2400 last, siis selles valguses on meil sportivaid noori tõepoolest ikka väga vähe.

Saatsin hiljuti kõigile Rae valla koolide direktoritele kutse panna välja kuuliikmeline esindus põhikooli lõpu vanuserühmas jüripäeva jooksul Rae valla mängude raames. Vastused olid minu jaoks ausalt öeldes jahmatavad: kolm kooli teatasid, et vabal päeval nad kuute inimest küll õpilastest (rääkimata õpetajatest) kokku ei saa ja kaks kooli isegi ei võtnud vaevaks vastata. Paratamatult tuleb siinkohal refereerida jällegi Pulleritsu: „Kui kuskil on toimunud Eesti elus kiired ja tormilised muutused, siis kehalises kasvatuses kohe kindlasti. Pelgalt kolme-nelja kümnendiga on aset leidnud selline taandareng ja allakäik, et väited lääne ühiskonna mandumisest pole eales kõlanud usutavamalt kui nüüd. Uskumatult kiiresti on kehalisest kasvatusest, mis kunagi oli iga normaalse poisi lemmikaine, saanud aine, mida paljud põlastavad ja vihkavad. Sest kardavad. Kuna on äpud ja võimetud. Kes omal ajal ei tahtnud siis sporti teha ja võistelda? Mõelda vaid: esindada sadade õpilaste pilkude all ja kaasaelamise saatel oma kooli – see näitas, kes on linna sitkemad kutid. Nüüd tunneb ilmselt enamik õpilasi kergendust, kui jooksma ei pea. „Nii on. Meie lapsed vabatahtlikult sporti enam ei tee. See on karm reaalsus. Me oleme jõudnud ajajärku, kus varsti pole kasu ka maailmatasemel tingimustest, tasuta varustusest jne. Noored lihtsalt ei taha sportida. Me oleme jõudnud tasapisi aega, kus kodus hommikul koolipoisi külgedelt paljaks pöetud varesepesa želeesoengu peale kulutatud aeg on olulisem kui aeg, mis kuluks trennikoti kokku panemisele. Me oleme jõudnud aega, kus Instagram ja Facebook kaaluvad üles spordi.

Kuhu on kadunud hoovisport?

Mäletan oma nooruspõlvest aegu, kus päeva suurim tasu oli see, kui said õppimisega ühele poole ning vajaliku kamba kokku (meie koolis oli vaevalt 300 õpilast), et koos maja taga mändide vahel jalgpalli taguda, spartalikes tingimustes ehitatud kutsekooli võimlasse kruvikeerajaga sisse murda (kes siis nõukogude ajal lapsi niisama saali lubas!), et saada kasvõi natukene lisaks kehalise tunnile veel palli korvi visata, ise sulgpalliplats joonida või pinksi taguda. Muuseas, sealt pesunööride kuivatuspostide vahelt sirgus ilma igasuguse treenerita, kohapealse valla toeta, mitu meistriliiga tasemel jalgpallurit. Näiteks ka kunagi FC Flora eest eurosarjas poolelt väljakult imevärava löönud Tõnis Vanna. Üks andekamaid igal alal, eriti pallimängudes, oli muuseas endine minister, praegune Reformierakonna esimees ja Võrkpalliliidu president Hanno Pevkur.

Praegu on meil Rae vallas ööpäev ringi lahti kõik staadionid, avatud pikalt kõik pallisaalid ja kergliiklusrajad, kuid seal ei kohta just üleliia palju noori spordimehi. Kui algklasside poisid veel natukenegi taovad staadioni peal jalkat, mõned noored käivad isegi jõusaalis, siis põhikooli lõpu- ja gümnaasiumi noori me enam spordiväljakutel ei kohta. Miks? Õigem oleks küsida, miks me ei näe neid sportimas. Täismeigis lumivalgete teksapükstega näitsikuid ja kahtlaselt hägusa silmavaatega mehehakatisi näeme õhtuti staadionil hordidena.

Kõik saab alguse kehalise kasvatuse tundidest?

Tänapäeval on moodne olla isiksuspõhine ja arvestada igaühe eripäraga. Pullerits sellega ei nõustu: „Olid sa pikk ja peenike või paks ja lühike, ikka tuli ühtemoodi 60 meetrit üheksa sekundi sisse joosta, kui „viit“ tahtsid saada. Kellelegi ei tehtud erandeid, ja keegi ei kurtnud selle üle. Nüüd kirjutatakse selle asemel referaat. „Muuseas, samas ajakirjas Jooksja kirjutas samal teemal ka praegune kullaärimees ja heal tasemel maratonimees Meelis Atonen. Tema nii radikaalne ei ole: „Kehalise kasvatuse tund peaks lapsele olema abimees sobiva liikumisharrastuse leidmiseks, parimal juhul püsiva sportimishuvi äratamisel. Õpilastel tuleks tutvuda võimalikult paljude erinevate spordialadega. Mida rohkem spordialasid laps oskab, seda parem. Lapse spordihuvi ei tohi kaduda kaugushüppe hindesse ega pea peal seismise kättesaamatusse kunsti. Eesmärk pole ju kedagi paika panna, pigem meelitada spordiga tegelema ja liikuma. Kindlasti on taunitav aga nende lastevanemate tahe, kes hoiavad oma lapsi kehalisest kasvatusest eemale. Kergel käel antakse tõend tundi mitte minekuks, mõistmata, et jõukohast kehalist pingutust vajab igaüks.“

Ma julgeks tegelikult väita, et meie kehalise kasvatuse õpetajad teevad head tööd. Küsimus on pigem tellija materjalis, kui laste kohta nii võib väita (Atoneni sõnakasutus). Jüri gümnaasiumis õpib 1200 last. Nende seas on väga tublisid sportlasi. On üks kõva maadleja, on paar tunnustatud allveeujujat, üks Eesti tasemel kergejõustiklane. Võib-olla keegi veel. Vabandage, aga minu arvates on seda vähe. Selliste tingimuste, oma spordikooli, Tallinna läheduse, sellise peale kasvava laste arvu juures. Sellise noore elanikkonnaga tänapäevase omavalitsuse kohta on seda vähe. Meil pole ühtegi siin õppivat  poissi või tüdrukut, kes mängiks meistriliiga tasemel mõnda pallimängu. Meil pole ühtegi Eesti tasemel suusatajat. Siin ei päästaks isegi valla poolt jagatavad auguga Fischerid. Samas on meil kindlasti palju elanikke, kes õpivad Tallinnas ja ka spordivad seal. Mis tooks nad õppima ja sportima oma koduvalda?

Meil pole spordis oma nišši, milles olla hea. Vaadake, mis tegi Rapla meeste korvpallis! Kuidas on Eesti spordimaastikul kanda kinnitanud sellised kohad nagu Kehra või Põlva käsipallis või näiteks Kohila naiste võrkpallis! Need on samuti pisikesed kohad, mis hingavad kõik ühe spordiala rütmis. Miks ei ole selles loetelus Rae valda? Vastus on tegelikult väga lihtne: meil puudub oma ala entusiast, kes teeks asja südamest ja oleks 24 tundi asja juures. Jah, meil on oma spordikool, meil on väga tublide eestvedajatega ujumistrennid, jalgpallitrennid, isegi maletrennid. Kuid kuhu kaovad nendes trennides käinud noored gümnaasiumiks või täiskasvanute arvestuseks? Kes oleks see eestvedaja või mis oleks see spordiala, kus Rae vald oleks vähemalt Eesti kontekstis tuntud ja kõva tegija? Mis oleks see spordiala, mis paneks iga Rae valla elaniku uhkust tundma oma valla üle? Ma julgeks isegi väita, et meil oleks olemas vajadusel ka oma vallas sponsorid ja toetajad, kui näiteks keegi võtaks kätte ja viiks Rae valla meeste korvpallis finaali või naiste võrkpallis Balti Liiga tasemele. Seda tõestab juba edukalt projekt „Team Rae vald“, kus meie harrastussportlaste ponnistusi rahvaspordi tasemel toetab enam kui kümme kohalikku ettevõtet. Tipptasemel see toetajate arv kümnekordistuks. Mis aga puudub, on õige inimene, kes paneks valla sportima.

Kas siis kasvavad meie lastest pehmod ja lödipüksid? Arvan, et ei, ei kasva. Meil on häid treenereid, vallapoolne toetus spordi arenguks, oma spordikool, väga heal tasemel spordirajatised, sportlik vallavanem eeskujuks ning mis kõige haruldasem – väga palju lapsi. Kuid me peame lihtsalt tänapäeva nutimaailma ajajärgul leidma need motivaatorid, mis paneksid meie lapsed liikuma, ja seda ka vabatahtlikult  väljaspool kohustuslikke kehalise kasvatuse tunde ja tihti vaid moe pärast toimuvaid treeninguid. Kui me leiaksime siia juurde veel inimese, kes teeks Rae valla tuntuks ka saavutusspordis, oleks elu juba naer.

Indrek Raig

Töötab Rae spordikeskuse projektijuhina.

Arvamuslugu Iga asi omal ajal

Foto Kai Lasn