Liis-Marii Vilem ja Lisandra Tatrik – Rae võrkpalli järgmise peatüki kirjutajad

Rae valla võrkpall tõusis tänavu uuele tasemele, kui Rae Spordikool/VIASTON osales esimest korda klubi ajaloos eurosarjas. CEV Challenge Cupi avaringis saadi küll kordusmängus Skopje Rabotnicki vastu 2:3 kaotus, kuid kahe geimi võit tagas edasipääsu. Olulist rolli kandsid selles ka kaks meie valla noort – Liis-Marii Vilem ja Lisandra Tatrik, kes on Rae vallas üles kasvanud, siin õppinud ja võrkpalli teekonda alustanud. Rae Sõnumid uuris nende esimesi muljeid eurosarjast, koduvalla esindamise tähendust ning mõtteid tuleviku kohta. 

Te olete mõlemad Rae valla tüdrukud ja siin pikka aega treeninud. Millised on teie esimesed mälestused treeningutest ja turniiridest – mis teid võrkpalli juures kõige enam köitis? 

Lisandra: Minu esimesed mälestused võrkpallist on seotud Särevere võrkpallilaagriga, mida mu isa korraldab. Olen seal kaasas käinud väiksest peale iga suvi. Olen võrkpalli sees kasvanud ja kui oled millegagi väiksest peale koos olnud, siis jääb külge. 
Liis-Marii: Ausalt öeldes esimesi treeninguid ja turniire väga ei mäleta, aga minu võrkpalli algusaastatel oli mul väga tore ja rõõmus tiim Peetris, kus treenisime Ellen Liigi käe all. Esimesed turniirid olid meil püüdmisvõrkpallis, kus meil läks hästi ja sealt edasi hakkasime mängima U12, U14 turniire jne. 
 
Mida tähendab teie jaoks koduvalla esindamine nii Eesti tasandil kui ka rahvusvaheliselt? 

Lisandra: Minu jaoks on au esindada Rae valda naiste võrkpallis. Olen ise Rae spordikoolist oma võrkpallioskused saanud ja koos klubiga kasvanud. Tahan anda noortele kuvandi, et siit samast Rae vallast on võimalik jõuda võrkpalliga kaugele. 
Liis-Marii: See on suur au ja uhkuse moment, et ühes Eesti vallas saame pakkuda võrkpallisõpradele nii nauditavat ja kaasahaaravat sporti nagu võrkpall. Ja eriti toredaks teeb selle veel, et esindan ikka enda koduvalda, kus olen üles kasvanud ja siiamaani elan. 

Klubi debüüt eurosarjas oli Rae võrkpalli jaoks ajalooline. Kuidas teie seda esimest rahvusvahelist kogemust kirjeldaksite – mis üllatas kõige rohkem?
 
Lisandra: Suutsime näidata kodusaalis oma publikule rahvusvahelisel tasemel kvaliteetset võrkpalli. Tore oli näha nii palju rahvast saalis. See kogukond, mis meie võistkonna ümber on tekkinud, tekitab sooja tunde. 
Liis-Marii: Kindlasti kirjeldaksin ainult positiivsete emotsioonidega. Kui sain teada, et Rae mängib sel hooajal euroliigas, olin juba algusest saati väga elevil ja ootasin neid mänge. Kindlasti üllatas see, kui professionaalne kogu korraldus oli ja kui palju rahvast tuli meile kaasa elama. Ja see, kuidas nad veel kaasa elasid, on kirjeldamatu. Pasunad, trummid, kõva plaksutamine ja karjumine – see aitas meid väljakul kindlasti palju. 

Kuidas valmistus naiskond vaimselt ja füüsiliselt CEV Challenge Cupi mängudeks? 

Lisandra: Tegime videoanalüüsi ja kõvasti trenni. Panime paika taktika, nii nagu enne igat mängu, lihtsalt antud mängule oli natukene põhjalikum analüüs. 
Liis-Marii: Valmistusime mängudeks trennides ehk tegime läbi asjad, mida teha blokis ja  kaitses vastas olevate mängijate vastu. Samuti vaatasime veel videoid nende mängust, et kuidas keegi mängib, mis on löögisuunad ja kust ise nende vastu punkte saab kõige rohkem võtta. Mentaalselt üritasin ikka rahu säilitada ja sisendada endale, et kõik läheb hästi ja saame hakkama sellega. Esimesel mängul oli kindlasti endal pinget vähem, sest siis oli veel Julija Mõnnakmäe mängus, aga teisel päeval pidin rohkem valmistuma, sest siis pidin põhisidemängija kohta ise kandma. 

Liis-Marii, sul oli esimest korda nii tähtsas sarjas suurem vastutus – mis tundega sa selle rolli vastu võtsid? Kas oli ka mingeid hirme ning kuidas mängu ajal sellises rollis kõige paremini keskenduda? 

Kui sain hommikul peatreenerilt kõne, et Julija käsi on kipsis, olin kindlasti šokis ja see kohe mulle kohale ei jõudnud, et nüüd pean mina sellist suur rolli kandma nii tähtsas mängus. Natukese aja pärast, kui uudis hakkas kohale jõudma, tekkis ka närv ja pinge tuli peale. Olen ka suur ülemõtleja, nii et see ei teinud asja kergemaks mu jaoks. Aga päeva vältel kirjutasid ja helistasid tiimikaaslased ja andsid väga toetavaid ja positiivseid sõnumeid, mis aitasid mul kindlasti närvi vähendada.  
Sellises mängus ei ole keskendumisega tegelikult probleeme, sest vastane ei anna midagi kergelt. Kui sa ise ei ole 100% fookuses, muutub kohtumine kohe veel raskemaks, kui see juba niigi on. 

Lisandra, kuidas sina oled tundnud oma rolli muutumist või kasvu tiimis viimaste hooaegade jooksul? 

Olen klubi ajaloo algusest saati kandnud võistkonnas põhimängija rolli, mis on mind kasvatanud palju nii isiksuse kui mängijana. Viimastel hooaegadel on kindlasti muutunud platsil olek vastutusrikkamaks, sest oskused võimaldavad mängida head võrkpalli ja sinult oodatakse seda. Kui ma mängiks praegu samasuguse mängu, mis neli aastat tagasi oli minu jaoks super hea mäng, siis tänasel päeval oleks see alla igasugust arvestust. 
 
Kuidas hoida tasakaalu kooli/töö, tippspordi ja muu elu vahel? 

Lisandra: Kõige tasakaalus hoidmine vajab pingutust ja niisama lihtsalt see ei tule. Peamised võtmesõnad, kuidas kõike teha jõuab, on töökus ja sihikindlus. Need viivad tulemuseni igas eluvaldkonnas. Lisaks on ülioluline aja planeerimine ja neid bussis õppimise tunde tuleb hooaja jooksul ikka palju. 
 
Liis-Marii: Hetkel mina koolis ei käi, nii on päeva esimene pool enamasti vaba, kui just lapsi ei hoia. See on tegevus, mis mulle meeldib ja aitab ka mõtteid eemale saada. Aga eks gümnaasiumi ajal oli ikka puudumisi ja tegemata töid, aga lõppude lõpuks saab kõik tehtud ja sai ka gümnaasium lõpetatud. 
 
Mis teid igapäevaselt motiveerib – eriti neil päevadel, kui treeningud on rasked või õhtud pikad? 

Lisandra: Mind hoiab paljudel päevadel järje peal kooli ja trenniga tekkinud rutiin. Samuti proovin alati leida endale lühema aja eesmärgi, näiteks mingi konkreetse mängu, milleni pingutada ja hoian seda fookuses. 
Liis-Marii: Mind motiveerivad inimesed, kes meil tiimis on. Meil on väga-väga tore sats koos. Kõik saavad kõigiga hästi läbi, me hoolime üksteisest ja alati aitame, kui on mingi mure. Eriti just vanemate mängijatega on väga hea jagada oma muresid ja alati saab nendelt ka väga head abi ja nõu, kuidas raskete perioodidega hakkama saada. Samuti on meie tiimil sisu, et tuua tiitleid Rae valda ja tiitlid ju ka alati motiveerivad sportlasi nende pingutustel. 
 
Kuhu tahaksite, et sportlastee teid edaspidi viiks?  

Lisandra: Suvel sain naiste koondise eest oma esimesed mängud kirja, mis oli pikalt minu eesmärgiks. Nüüd olen võtnud sihiks pääseda järgmisel hooajal välisliigasse mängima. 
Liis-Marii: Hetkel ei oskagi veel öelda, kuhu täpselt tahan sportlasena välja jõuda, aga mingid ideed ikka on, mida tahaks saavutada ja kuhu jõuda. 

Fotod: Ott Kattel