Käesolevast hooajast Rae valla noorkorvpallureid treeniv Rauno Pehka rõhutab, et võistkondlikust edust olulisem on kasvatada mängijaid, kes jõuavad noortekoondistesse ja tõusevad täiskasvanute klassis arvestatavale tasemele. Koos oma poja Ron Arnar Pehkaga on tema juhendada kuni 16- ja 19-aastaste grupid ning täiskasvanute Eesti meistrivõistlustel teises liigas osalev meeskond. Rae Sõnumid võttis 1991. aastal Tallinna Kaleviga Nõukogude Liidu meistriks kroonitud ja kaks aastat hiljem Eesti koondisega Euroopa meistrivõistlustel kuuenda koha võitnud endisel tippmängijal nööbist kinni.
Kuidas Rauno Pehka ja Rae Spordikooli teed ristusid?
Töötasin viimased 13 aastat Audentese spordiklubis ja paralleelselt 10 aastat Audentese spordigümnaasiumis treenerina. Mitme asjaolu kokkusattumise tulemusel minu töökoormus Audenteses vähenes ning paljud minu grupi mängijad lõpetasid kooli ja jätkavad nüüd meistriliiga tasemel.
Rae Kossu juhatuse liige Henri Ausmaa pakkus huvitavat varianti ja kasuks tuli asjaolu, et poeg Ron oli ees töötamas. Saan temaga koos kvaliteetaega veeta vanuses, kus seda enam nii tihti ei juhtu. Koostöö Roniga ja ehk ka mingil moel mentoriks olemine on kindlasti lisaväärtuseks.
Minu gruppides on tublisid poisse ja see on minu jaoks kõige suuremaks liikuma panevaks jõuks – nende arengule kaasa aidata ja näha, kuhu poiste tiivad kannavad. Mitu mängijat on noortekoondise vaateväljas ning eelkõige ootan uuelt hooajalt seda, et toimuks areng. Minu jaoks on tegemist keskkonnavahetusega, uued mängijad ja inimesed ümberringi.
Ilmselt ei olnud Rae SK ainus, kes soovis palgata niivõrd suurte kogemustega mängijat ja end tõestanud treenerit. Mis asjaolud said määravaks?
Meie nägemused klappisid. Et treenerina ära elada, on vaja juhendada mitut gruppi. Teised klubid pakkusid lisaks eliitvõistkonna treenimisele võimalust juhendada ka harrastajate gruppi. Minu isikuomadusi ja varasemaid kogemusi arvesse võttes see mulle huvi ei paku. Olen harjunud tegelema poistega, kellel on kõrged sportlikud eesmärgid ja näevad selle nimel vaeva. Konkureerivad pakkumised nägid ette, et viin õhtu jooksul läbi mitu treeningut – energeetiliselt see mulle ei sobi. Praegu saan oma tööelu tasakaalus hoida ja värskust säilitada – hommikuti tegelen meistriliiga klubi TalTech/Optibet mängijate individuaalsete oskuste arendamisega.
Olete ise tipptasemel mänginud ja Eesti noortekoondisi juhendanud. Mis mulje on Rae SK U19 ja U16 grupid jätnud?
Harjutame koos, nimekirjas on 24 mängijat ja kaks treenerit. Kuna noormängijad arenevad füüsiliselt erineva kiirusega ja sellega seoses on ka oskuste tase erinev, siis nõuab kvaliteetse treeningu läbiviimine põhjalikku planeerimist. Arvestada tuleb ka mängijate võistluskoormusega. Head meelt valmistab teadmine, et treeningutel tehakse pühendunult tööd ja usun, et nii mõnigi mängija võib jõuda meistriliigasse.
Teie juhendatavad võistkonnad kuuluvad Eesti meistrivõistlustel esimesse divisjoni ehk kaheksa parema hulka. Millised on hooaja eesmärgid?
Proovime mängida nii kõrgetele kohtadele kui võimalik, kuid noorteklassis on võistkondlikust edust olulisem kasvatada mängijaid, kes jõuavad noortekoondistesse ja tõusevad täiskasvanute klassis arvestatavale tasemele.
Püüa seda lastevanematele seletada!
See ei ole mingi probleem. Võistkondlik edu sõltub paljuski komplekteeritusest. Me ei ole Madridi Real, kes üle Euroopa andekaid mängijaid kokku ostab ja tagab neile tingimused, mida ei ole ühelgi Eesti meistriliiga klubil. Rae SK trenni on oodatud kõik poisid, kes selleks soovi avaldavad. Kui meil mingis vanuseklassis pikka mängijat ei ole, siis peame sellega lihtsalt leppima. Samas on poistel arenemiseks päris head võimalused, sest lisaks noorteturniiridele saavad nad end proovile panna ka täiskasvanute esimeses ja teises liigas.
Mille nimel tuleks vaeva näha, et treeningtöö muutuks veel professionaalsemaks?
Niivõrd suure hulga mängijatega töötamiseks on vaja tagada keskendumine. Kindluse spordihallis on see võimaldatud, kuid Jüris on keeruline saada enda kasutusse tervet saali. Kui paralleelselt toimuvad kahe erineva spordiala treeningud, siis on protsess paratamatult häiritud. Tuule spordihoone valmides olukord loodetavasti laheneb. Lisaks võiks võistkondade juures töötada füsioterapeut, kes hoolitseb nii füüsilise ettevalmistuse kui ka vigastustest taastumise eest.
Millistele omadustele peab vastama tänapäevane noorkorvpallur?
Minu soovitus on, et noorsportlane peaks olema saadaval: käi trennis, hoidu haigustest ja vigastustest ning hakka oma elu ohjama. Treenerite ideaalmaailmas on noorte esimeseks prioriteediks kool ja seejärel valitud sportlik tegevus. Reaalses elus peavad sinna vahele mahtuma ka muud hobid ja perekondlikud väljasõidud ning siis tekib küsimus, milline on erinevate tegevuste tähtsuse järjekord. Oluline on, kellena noor inimene end identifitseerib. Kui spordipoisina, siis võiks pere oma tegemisi planeerides sellega arvestada.
Füüsilised näitajad ja oskused on positsioonipõhised ning neid ma eraldi välja tooma ei hakkaks. Oluline on, et mängija oleks hästi treenitav ja ta naudiks enda järjepidevat arendamist. Suhtumine ei tohiks sõltuda ümbritsevatest tingimustest.
KOMMENTAAR
Henri Ausmaa
KK Rae Koss juhatuse liige
Usun, et tervel Rae valla korvpalliperel on hea meel, et meie noori juhendab end nii mängija kui ka treenerina tõestanud Rauno Pehka. Tean, et Rauno teenete vastu tundis huvi mitu klubi ja asjaolu, et ta valis mitme pakkumise vahel just Rae spordikooli ja Rae Kossu, annab kinnitust, et oleme oma tegemistega õigel teel. Rauno mängijana ja treenerina hangitud kogemused on hindamatu väärtusega ning tema tulek tõstab kindlasti professionaalsuse taset.
Poiste poolel on meil olemas terviklik püramiid mikrovanuseklassist kuni meeste liigade võistkondadeni. Soovime anda oma panuse ka naiste korvpalli ning avada lähitulevikus esimesed grupid tüdrukutele. Korvpall on kaasahaarav ja emotsiooniderohke mäng, mis sobib nii poistele kui ka tüdrukutele.
Foto: Ott Kattel