Tartu maratoni võit tuli Rae valda!

Legendaarse Tartu maratoni kuulsustest kubisevast võitjate nimekirjast leiab nüüd ka Rae valla elaniku – Henri Roos saabus 63 km pikkusel distantsil finišisse uhkes üksinduses.

Håkan Westin, Anders Aukland, Eldar Rønning... ja nüüd siis ka Henri Roos. Uhke tunne selliste meestega Tartu maratoni võitjate nimekirjas olla, kas pole?

Muidugi on. Tartu maraton on ikkagi meie talvine laulupidu ja selle olulisuses Eesti inimestele ei kahtle keegi, nüüd on ka minu nimi kirjas ja see märk maas.

Sõitsite üheksaliikmelisest juhtgrupist oma teed, kui finišini jäi kümmekond kilomeetrit. Oli see seotud taktikaga või tundsite, et konkurentide jõuvarud hakkavad ammenduma?

Taktika oli enne sõitu tegelikult täiesti vastupidine. Plaan oli algusest peale hoida tugev tempo peal ning liidergrupp saada võimalikult väikeseks, kuid esimestel oli võimatu midagi korda saata. Ainsad hetked, millal sai ka esimene sõitja kiiresti suusatada, oli siis, kui TV-saan mööda vuhises ja saani jäljes ka liidril libises. Seda luksust sai nautida kahjuks vaid paar korda mõnekilomeetriste lõikude kaupa ning reeglina ei jätnud ma seda võimalust tempo üleskruvimiseks kasutamata.

Viimased 20 km oli õnneks sõitnud nii saan kui ka paar suusatajat rada sisse ning alles siis läkski võistlus lahti. Sinnamaani oli punt uskumatult suur ning tagumistel seal vägaga lihtne. Umbes 12 km enne lõppu oligi näha, et kõigil hakkab raske ning enda vahetust vedades sain suurema vaevata edu sisse ning see suurenes lõpuni. Kokkuvõtteks – taktikat tuli muuta sõidu käigus ning nii pika võistluse jooksul joonistuvadki vahed lõpus ilusti välja. Eestlastest olin seekord selgelt parim.

Rada oli värske sulalume ja tuisu tõttu aeglane – soosis see Teid?

Ma julgeks öelda, et sellised olud ei meeldi peaaegu mitte kellelegi. Tuleb lihtsalt endale teadvustada, et kõigil on sama rada ja sama aeglased olud. Tuleb harjuda ja oma sõitu sõita. Värske sulalumi on kehvema libisemise poolest lihasele eriti kurnav, kuid reaalse tasemevahe tõttu ei tekkinud minul sõidu jooksul kordagi probleemi. Endale kohustusliku võidu võtsin ära.

Majanduslikel kaalutlustel Tartu maraton seekord enam pikamaasuusatamise profisarja Visma Ski Classics ei kuulunud. Kui suur tagasilöök see sportlase vaatevinklist on?

Sportlase jaoks on see märgatav tasemevahe, kas võistlus kuulub nimetatud sarja või mitte. Mina oleks kindlasti tahtnud võistelda Tartu maratonil kui Ski Classics sarja ühel etapil ja loodan, et järgmistel aastal see ka õnnestub. Tänavune sõit kujunes aga meeste poolel eestlaste maavõistluseks, kuid vahepeal on ka tore, et võitjate nimekirja lisandub mõni uus eestlane.

Tartu maratoni põhidistantsile oli end kirja pannud 2500 suusasõpra, võrreldes hiilgeaegadega on seda kordades vähem. Mida tuleks ette võtta, et väärika spordisündmuse traditsioon elujõulisena püsiks?

Nagu ennist mainitud, siis Ski Classicsi sarja mittekuulumine on üks faktor. Suur hulk profitiime, taustajõude ja välismaa harrastajaid jätab selle tõttu tulemata. Kindlasti ei tasu ära unustada pikalt maailma räsinud koroonapandeemiat, mille tagajärjel kannatavad kindlasti suuremad sündmused nagu Tartu maraton. Aga suurim mõju osalusele on kindlasti heitlikul talvel, Põhja-Eestis on olnud pigem kehvemad lumeolud ning seetõttu pole olnud ka paljudel inimestel võimalust regulaarselt harjutada ega ka kindlust selles, et maraton üldse toimub. Ski Classicsi sarja on reaalne võimalus naasta ning tuleb loota lumisele ja stabiilsele talvele. Lisaks tuleb meil kõigil taastada liikumise väärtus ning näidata, et Tartu maraton ei ole lihtsalt võistlus, vaid mõnu, melu, nauding ja pakub inimesele nii palju. Kindlasti on ka suureks puudujäägiks olnud teleülekande puudumine, sest võimsa ürituse telekast vaatamine ja kaasaelamine tekitab ka endal tahtmise olla osa suurest spordipeost.

Tartu maratoni võit pakkus kahtlemata rõõmu, kuid käimasoleva hooaja tulemustega rahvusvahelisel tasandil ei ole Te ka ilmselt ise rahul. Planicas lõppenud suusaalade maailmameistrivõistlusi olite sunnitud televiisorist vaatama. Kui raske südamega konkurentide tegemisi kõrvalt jälgisite?

Eks ikka oli tahtmine ise ka kohal olla ja võistelda, sest ettevalmistuse alguses sai sihid seatud Planicale. Eesti meistrivõistlustel teenisin klassikasprindis kõikide sportlaste kohalolul teise koha, kuid erinevate asjaolude kokkulangemisel ei mahtunud ma MM-ile sõitvasse koondisesse. Talve algus läks üle kivide ja kändude ning oma kohta ei suutnud seetõttu ka varasemalt välja võidelda.

Käimasoleva liikumisaasta kontekstis küsin otse ja julgelt: mis imenipiga oleks võimalik Eesti inimesed ülekaalulisusest ja rasvumisest päästa?

Aus vastus on, et mingit imenippi selleks kahjuks ei olegi ning aastaga on keeruline märgatavat arengut teha. Tuleb alustada rohujuure tasandilt ehk lastest – lasteaedades, koolides ja huviringides tuleb sisse viia korralik liikumiskasvatus. Suur vastutus langeb igas peres lastevanematele ja sellele, kuidas tutvustatakse oma võsukestele aktiivseid eluviise ning kas see juurdub neisse sisse või mitte. Sportlikes peredes on ka reeglina aktiivsed lapsed, kuid probleemiks on need inimesed, kes on spordi- ja liikumiskauged. Alustuseks tuleb läbi töökohtade, ürituste jms muuta liikumine igale inimesele meeldivaks ning teha seda nii, et nad saavad sealt positiivsete emotsioonide näol midagi vastu. See ongi aluseks, millelt suurem lumepall veerema lükata.

Pildil: Henri Roos saabub esimesena Tartu maratoni finišisse.
Pildi autor: Adam Illingworth