Ingrid Orumaa: „Heino Kaljuste stipendium on suur au ja vastutus“

Rae Kammerkoori dirigent ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia muusikapedagoogika üliõpilane Ingrid Orumaa pälvis hiljuti Heino Kaljuste nimelise stipendiumi. Tegime Ingridiga intervjuu tema tööst ja tunnustuse saamise tähendusest.  
  
Mida tähendab Teie jaoks sellise stipendiumi pälvimine? 
See on suur au ja tunnustus, et minu panust ja pühendumist valitud erialal on märgatud. Olen Muusikaakadeemias õpingute algusest peale lugenud ja õppinud Kaljuste pärandist, püüdnud tema õpetust tuua oma igapäeva töösse. Selle sündmuse tegi minu jaoks veelgi erilisemaks see, et teise Heino Kaljuste nimelise stipendiumi pälvis Ingrid Kõrvits, kes oli minu esimene solfedžo õpetaja Tallinna Muusikakeskkoolis. Stipendiumi kättesaamisel olin tohutult õnnelik, kuid ka väga närvis. Taipasin, et see seab mulle teatud vastutuse ja ootused seoses koorimuusika ja koolikooride arenguga. 
  
Te juhatate eri vanuses lauljate koore. Kuidas erineb töö lastega tööst täiskasvanud lauljatega ja mida üks või teine Teile õpetanud on?  
Tõesti, õpin magistrantuuris, töötan Rahumäe Põhikoolis muusikaõpetajana ja juhatan viit koori: kolme koolikoori, Rae Kammerkoori ja meeskoori Põhjahääl. Erinevad koorid ja eesmärgid muudavad dirigenditöö mitmekülgseks ning on õpetanud, et dirigendi roll ulatub muusikast kaugemale.  

Suurim erinevus on kollektiivide koosseisus. Koolikooride koosseis muutub igal õppeaastal ja nii repertuaari kui ka kooslaulmist tuleb hakata uuesti õppima. Rae Kammerkooris on minimaalselt muutuv koosseis ja meile on tekkinud suur repertuaaripagas.  

Kõik minu koorid on õpetanud tööprotsessi nautimist prooviruumis. Dirigent ei saa kodus nelja seina vahel lõpuni kõike välja mõelda. Palju selgub proovis kohapeal lauljatega töötades, ja see on minu jaoks tohutult inspireeriv. 
   
Milliseid oskusi on Teil tulnud kõige rohkem arendada, et olla oma kooridele hea juht?  
Aastatega olen mõistnud, et lauljate tunded ja vajadused on hea meeskonnatöö alus. Need võivad olla erinevad, kuid nende mõistmine ja ära kuulamine loob positiivseid suhteid ja mõistmist. Sellega seoses olen pidanud arendama oma empaatiavõimet. Mul on hea meel, et lauljad julgevad minuga rõõme ja murekohti jagada.  
  
Tihti sisendatakse koorijuhile, et ta peab kõike oskama, teadma ja juhtima. Mind on õnneks teistmoodi õpetatud. Koor on meeskond ja dirigent ei pea alati kõige eest vastutama. Kunstilise juhi osa on mõistetavalt dirigendi kanda, kuid tihti saavad lauljad olla abiks korraldusliku poole pealt. Olen õppinud märkama lauljaid ja nende oskusi, mis aitavad kaasa koorielu efektiivseks töötamiseks. See loob ka isiklikuma suhte, mis tugevdab kollektiivi.   
  
Rae Kammerkoor on üha nähtavam — millist tagasisidet olete saanud ja kui oluline see on?  
Koori jaoks on toetus, märkamine ja hea sõna tohutult oluline. Meie tegevuse üks eesmärk on pakkuda inimestele sedasama rõõmu ja emotsiooni, mida ise saame. Samuti väärtustada a cappella koorimuusikat ja eesti heliloojate loomingut. On tohutult hea meel, et järjest enam tuleb publik hea sõnaga kohe pärast kontserdi lõppu oma emotsioone, muljed ja mõtteid nii minu kui lauljatega jagama.  
  
Millised kontserdid Rae Kammerkooril lähitulevikus plaanis on?  
Ootame vallaelanikke tähistama 24.02 ja 23.06 hommikuid piduliku lipuheiskamise ja koorilauluga Jüri keskväljakul, millest on kujunenud kaunis traditsioon. Kevadel on ees osalemine Eesti Kammerkooride Festivalil. Enne seda soovime anda kontserdi konkursil esitamisele tuleva kavaga Rae valla elanikele.   
  
Millisena näete Rae valla kultuurielu potentsiaali?  
Näen, et Rae vallas on kõrgetasemelised rahvatantsijad, koorilauljad ja nende juhendajad. Siin on suur potentsiaal toetada rahvakultuuri arengut ja hoida meie pärimust. Jüri Klunker toetab seda ja mul on hea meel, et iga aastaga on koorimuusikat tantsude kõrval järjest rohkem.   
  
Foto: Rene Jakobson.