Kuidas minust kolhoositööline sai

Koduloouurija Vaino Napp kirjutas ausalt üles, kuidas kolhoosi üles ehitati ja mida inimesed eri aegadel kolhoosis töötades tundsid.

Meenutada seda aega me palju ei taha. Kui siis mustades värvides. Enda ajaloost tüki väljarebimine oleks vandalism ja ohjeldamata mustamine on valetamine.

Noortele teadmiseks, et kolhoosile kuulunud vara oli kolhoosiliikmete ühisomand (väljaarvatud maa). Sisuliselt - konkreetse kollektiivi isemajandav ettevõte. Nimetus kolhoos tuleneb vene keelest „ kollektivno hozjaistno“. Sohvoos „ sovetskoe hozjaistvo“ oli riigile kuuluv ettevõte. Juhtis direktor ja toimetasid riigipalgal töölised, sarnaselt tehastes, kavandustes.

Lugu ühismajandite ajast on siin minu mälestuste ja kogemuste põhjal ning kohaks praeguse Rae valla Salu, Urvaste ja suursoo küla. Siis oli külasid neli ja kuulusid Peningi valda. Sarnane ühismajandite loomine toimus samal ajal kõigis valla piirkondades.

Kui asi algas, olin mina 8-aastane. Oli 1948 aasta sügis. Mäletan, kuid ei tea, mida tundis ema, kui ta lehma ja isa hobuse käekõrvale võttis ja kodust ühislauta viis. Tagasi tulid tühjade kätega, isa purupurjus. Küllap see oligi üks raskemaid päevi. Enne seda oli toimunud paar koosolekut. Kohal olid Harjumaa TNS TK esimees ja Peningi valla partorg. On teadmata, kuidas sattus Salu küla siinmail esimeseks. Teistes külades läks kolhooside loomiseks 1949. aasta kevadel.

Kolhoosi liikmeks astumine oli vabatahtlik. Esialgu ilma irooniata. 1948. aasta sügisel andsid avaldused vaevalt pooled Salu küla talunikud. Teised jätkasid vanaviisi ja kogu talve naeruvääristasid kolhoosi astunuid. Sõimusõnaks oli „kolhoosnik“. 1949. aasta märtsiküüditamise järel jäi külasse vaid kaks mittekolhoosnikku. Nüüd oli vabatahtlikkusest saanud iroonia.

Salu küla „ Tulevik“ oli 1949.aasta kevadeks uue korraga veidi harjunud ja põllutöö läks käima. Segadust ja nalja jätkus. Urvastes oli sekeldusi rohkem. Harjumatu, võõras. Puudus vähimgi kogemus. Esimene esimees pidas vastu kolm päeva, siis ütles: „ Kurat täid tulid selga“ ja loobus. Valiti uus. Esimene suvi ei olnudki kõige hullem. Hobused olid veel tugevad ja jaksasid künda. Hädad algasid teisest aastast. Loomasööta ei suudetud talveks piisavalt varuda. Lehmadele soovitati anda kuuseoksi. Piima peaaegu polnudki. Paljud lehmad seisid kevadel laudas püsti lakke kinnitatud rihma toel.  Hobused olid nõrgad. Osa teravilja jäi koristamata. Masindati veel talvel kuni suur lumi ja tuiks töö lõpetas. Lume alla jäi kartulipõld. Kuhja saanud kartulist oli kevadeks osa külmunud. Selle eest pandi brigadir vangi. Oli räige aeg.

Loomulikult tehti kogu töö tasuta. Nagu eespool mainisin oli kolhoos isemajandav ja tasu sai maksta omateenitud tulult. Naabrid Peningi sovhoosis said rahuloleva palga riigilt sarnase töö eest. Salu „ Tlevikul“ raha polnud, aga tühja kõhtu küll keegi ei tundnud. Kolhoosnikul oli 0,6 ha kartulimaad, lehm, siga, lambad ja kanad. Siit jäi ülegi ja ema käis Tallinnas turul, et veidikenegi raha saada. See nõudis ränka tööd, mida tuli teha pärast kolhoosi tööpäeva.

Valus ja lõbus

Mina käisin Pikavere koolis ega teadnud ema- isa vaevast palju. Seda mäletan, kuidas läbi une kuulsin õmblusmasina lõginat, mõnikord hommikuni. Oli ju poisile vaja kooliriiet. Suvel pidi koolipoisski kolhoositööl olema. Tüütu oli suvivilja põllul ohakate torkimine, veidi mõnusam karjas peakarjasel abiks.

Vahepeal olid siinsed kolm kolhoosi ühendatud. See sai  kodusõja kangelase järgi nimeks Tšapajev. Koosolekul, kus ühinemine otsustati ja nimi valiti, hüüdis Sirina perenaine: „ Pange „Nälg“. Raske oli, kuid elati. Ei puudunud nali, lõbu, peod.

Kolhoosis korraldati aastas kord või paar pidu, kus laud oli roogadest lookas. Sigu ja lambaid ju oli. Kolmas esimees oli viinamees. Kui rajoonist kontrollid saabusid, peitis esimees end heade inimeste juures tagakambris. Et samas majas ka kangemat kraami oli, jäädi paigale kauemaks. Tagatoas redutav esimees pidi jätma nurka lehkava hunniku.

Aga meestel tuli läbi teha ränkraske talvine metsatöö, mis toimus Alutaguse laantel. Hobused pandi Raasikul vagunitesse kaasas kuu aja moonakott. Ja mindi. Külm lumi, öömaja metsavahi elamu põrandal. Lähim pood 15 kilomeetrit. Oli nalja ja lõbu sealgi. Kari mehi koos, omapead! Aastad läksid ja jõudsin minagi mõne sellise „komandeeringu“ kaasa teha. Olud olid küll muutunud ja käigud nädalased.

Kõhklemata loobusin töökohast Tallinnas

Kõige raskemad ajad said mööda 1950-ndate keskel. Kümme aastat peale kolhooside loomist olid raskusaastad juba unustatud. Töökad inimesed, kuues esimees oli arukas mees zootehnilise eriharidusega. Valitsusest tuli ridamisi määrusi, mis põllumajandusele tuge andsid. Olulisem nendest oli rahapalga maksmine ja traktorite müük kolhooside omandisse (varem traktorijaamad). Kui ma 1961. aastal sõjaväeteenistusest vabanesin, oli elu kolhoosis selline, et ma kõhklemata loobusin töökohast Tallinnas. Maamees sai sellest hetkest minust kogu eluks. Alguses tegin lihtsat tööd, aastaid hiljem sai minust agronoom.

Mind hämmastas, kui kiiresti keskeas ja vanemad võtsid omaks uue elukorralduse. Mäletan endisi peremehi rääkimas: kui praegu pakutaks talu tagasi, ei tahaks seda mitte. Nii rääkisid küla esinduslikumate talude endised peremehed. Nemad teadsid, kui raske ja murederohke elu talus oli. Aga tõsi oli, et aasta aastalt muutus maarahva elu lahedamaks. Uus põlvkond loobus eraloomapidamisest. Peale korraliku töötasu pakkus kolhoos liikmetele kõikvõimalikke teenuseid tasuta või sümboolse hinnaga. Lõunasöögist majandi sööklas kuni tasuta ekskursioonideni Vladivastokist Odessani.

Kui 1990ndate algul talude taastamiseks läks, olid vanad peremehed kalmistul, ehk mõni veel toas voodiäärel istumas. Tagasi võtma tulid õhinal linnameestest järeltulijad, kel polnud aimu talu piiridest, sageli selle asukohastki. Oli neidki, kellele talu olemasolu tuli üllatusena. Tänaseks pole neist siinmail alles ühtki.

Vaino Napp

Salu küla elanik ja koduloouurija

Fotod ilmestavad autori poolt kirjeldatud ajastut.

Portree: Vaino Napp