Kuidas Rae härrad tahtsid kraavi kaevata

Kuidas Rae härrad tahtsid kraavi kaevata on Eesti Vabariigi algusaastatel juhtunud tõsieluline lugu, mis annab teada, kuidas hävis Pirita kanali tegemise käigus Hõbeallikaks nimetatud ohverdamiskoht ning kui keeruliseks osutus üks headel kavatsustel ettevõetud töö. 

Tallinna linnale kuulunud Rae mõis jagati 1919. aastal taludeks, mis moodustasid Rae asunduse(praeguse Rae küla). Värsked talumehed ehitasid elamud ja kõrvalhooned, alustati loomakasvatusega ja rajati viljapuuaedu. Tegeleti maade kultuuristamisega- põldude ja kultuurkarjamaade rajamisega. Möödunud sajandi kolmekümnendateks aastateks olid taluomanikud juba enam vähem „ sisseelanud“ ja õlut rüübates või koduveini degusteerides ärplesid tihti, et nemad on raehärrad.

Tallinna linna, peamiselt küll Lasnamäe serval asuva tselluloosi- ja paberivabriku varustamiseks veega, rajati möödunud sajandi kolmekümnendate aastatel kanal( kraav), mille kaudu Lagedil asuva pumbajaama abil juhiti vett Pirita jõest Ülemiste järve.

Kanal kulges ka läbi mitmete raehärradele kuuluva maa ja kraavi äärde jäid ka mõned Vaskjala maaomanike heinamaad. Kanal oli suhteliselt kitsuke, kuid pinnalähedaste paekihtide tõttu ka madal. Seetõttu oli kraavi veepind kõrgem kui ümbritsevatel maadel. Eriti paistis see silma Rae asunduse maadel, mis asusid kraavi ja Rae raba vahel, kus kraav surus vee ümbritsevatele maadele. Seetõttu ei olnud võimalik neid võsastunud heinamaid kultuuristada.

Ärksamad raehärrad otsustasid luua veeühisuse ja koos kaevata kanali kõrvale kraav, mis juhiks sealt väljasurutud vee tagasi pumbajaamast allpool Pirita jõkke.

Põllutöökoja Kultuuriliste ja Maamõõdu talituste kaudu telliti rajatava peakraavi vesikonna kaart ja selle kraavi tegemiseks mullatööde eelarve.

Tulevase peakraavi pikkuseks oli mõõdetud 4229 meetrit ja sügavuseks nähti ette 130 sentimeetrit. Selle tegemiseks nähti eelarves ette 2700 krooni.

1938. aasta sügisel, 29. septembril rajatud Rae – Vaskjala veeühisuse esimene üldkoosolek toimus 20. märtsil 1939. aastal Rae meierei ruumides. Kohale oli kutsutud 17 maaomanikku, kelle maad osaliselt (kokku 172 ha) paiknesid Lagedi- Ülemiste kanali ääres, kanali ja Rae raba vahel.

Nendele maadele valgus vesi ka Rae rabast. Vanemate inimeste mälestuste järgi jooksis Rae rabast vesi Pühapuu ojasse, mis sai alguse Rae asunduse kohalt ja juhtis vee Ülemiste järve. Kanali ja raba vahele jäi ka praegu muinsuskaitse all olev Rae rauasulatamiskoht ja ka ohverdamiskoht Hõbeallikas. Tänasel päeval nimetatakse Hõbeallikaks endist Valgehobuseallikat, mis asub kanali ja Hõbeallika talu vahel, aga õige Hõbeallika asukoht on teine. Minu isa Ernst Kreisson Karis näitas mulle Saksa okupatsiooni ajal seda ja tõepoolest, allika põhjast tõusid aeg- ajalt hõbedased hõbemullid. 

Rae – Vaskjala ühisuse esimesel üldkoosolekul moodustati ühisuse juhatus, kuhu valiti asundusse kuuluva Rae mõisa omanik Jaan Jürgenson, Mäerehe talu omanik Johannes Ilves ning Koplipere ja Hõbeallika peremees August Hiio.

Juhatus tuli kokku 27. märtsil Rae mõisas ja jaotas ametid. Juhatuse esimeheks valiti August Hiio, laekahoidjaks Johannes Ilves ja asjaajajaks Jaan Jürgenson.

Järgmisel koosolekul otsustati arutada „kapitali muretsemist“ ning „tööde väljaandmist“. Viimase all mõeldi kraavikaevaja leidmist ja kauplemist.

Ühistu põhikiri nägi ette liikmemaksu. See osamaks oli aga suhteliselt väike ja selle abil kraavi kaevata ei olnud kaugeltki võimalik. Üldkoosolek otsustas võtta 1500 krooni laenu ja  kraavikaevajate kauplemine jäeti juhatuse hooleks.

Juhatus otsustas lasta kraavi kaevata osade kaupa ja esimese osa kaevamiseks otsustati kulutada mitte üle 400 krooni. Päevalehes avaldati teade, kus kuulutati välja 14. mail Rae vallamajas toimuv vähempakkumiste konkurss. Vähempakkumisele tuli neli ettevõtjat, kes soovisid kraavitööd enda peale võtta. Võitis keegi August Sinisoo Tallinnast, kes oli nõus pakutud kraavilõigu kaevama 310 krooni eest. Mõned päevad hiljem teatas võitja, et tema siiski ei ole nõus kokkulepitud raha eest seda kraavilõiku kaevama. Kui J. Jürgenson läks Sinisooga läbi rääkima, siis selgus, et antud aadressil (Uus tn 20-7) elas keegi hambaarst Kask, kes A. Sinisoost ei teadnud midagi.

Nii lõppes esimene üritus kraavi kaevata. Vahepeal selgus, et kraavi kaevamist segas oluliselt Lagedi- Ülemiste kanali vesi, mis surus sealt välja ja voolas kaevatavasse kraavi. Abi saamiseks pöörduti maakonnavalitsusse ja hiljem ka Põllutööministeeriumi poole, et nad taotleks Lagedi pumbajaama töö seiskamist juulis- augustis. Nendest asutustest aga abi ei saadud ja juhatus otsustas selles küsimuses pöörduda kirjaga peaministri poole. Kas seda ka tehti, selle kohta hilisemad andmed puuduvad.

12. septembril ilmus juhatuse liikmete poole keegi Tallinnas elav Eduard Kõrtsmik, kes ütles, et temal on kraavikaevajate artell ja ta on nõus kaevama peakraavi koos harukraavidega 4000 krooni eest täies ulatuses. Minu isa teadis, et kraavikaevajad olid Setumaalt pärit töötud, kes paigutati töötamise ajaks Rae mõisa elama.

Nädal hiljem selgus, et kaevatav pinnas oli oluliselt kõvem, kui seda oli projektis kirjeldatud ning kraavikaevajad nõudsid palgalisa. Juhatus otsustas (24. septembril) mitte anda. Seejärel võtsid töömehed tehtud töö eest saadava raha ja lõpetasid kraavikaevamise. Nii lõppes ka see katse ja lõppes ka 1939. aastal.

Järgneval talvel ilmus liikmete juurde Tallinnas elav ettevõtja Voldemar Tiidermann, kes oli nõus korraldama kaevamistööd kogu peakraavi ulatuses.

7. veebruaril 1940.aastal sõlmis juhatus ettevõtjaga kirjaliku lepingu. Selles olid märgitud töötasud juba sõltuvalt väljakaevamisele tulevast materjalist. Näiteks mulla väljakaevamine maksis 30 senti kuupmeeter(s/m3), liivane savi 35 s/m3, kruus 60 s/m3, rähk 100s/m3 ja paas 250 s/m3. Kokku planeeriti kraavikaevamist 3440 jooksva meetri ulatuses.

Ühisuse peakoosolekul 7. aprillil kuulati ära A. Hiio ettekanne eelmise aasta tegevusest ja kinnitati 1940. aasta eelarve. Varem oli Põllutöödeministeerium teatanud, et toetab  ühistust 500 krooniga, kui kraavikaevajad võetakse tööle Tallinna tööbörsilt. Sellega ei olnud nõus aga V. Tiidermann, kellel olid töölised juba olemas ja ta keeldus uusi juurde võtmast. Üldkoosolek otsustas seetõttu toetusest loobuda ja kinnitas V. Tiidermanniga sõlmitud lepingu.

Kevadel, 30.mail, ilmus aga V. Tiidermann juhatuse koosolekule ja teatas, et tema 7. veebruaril sõlmitud lepingus olevate tööhinnete järgi kraavi kaevama ei hakka. Ta väitis, et need hinded on liiga madalad ja ka maapind ei vasta projektis esitatule. Töö lõpetati enne, kui see oli alanud.

Suvel algas nõukogude okupatsioon ja kraavikaevamise töö seiskus. Siiski, 8. detsembril tuli juhatus kokku ja otsustas jätkata võimaluse leidmist töö jätkamiseks. Rae- Vaskjala veeühistu viimane koosolek leidis aset 23. märtsil 1941. aastal. Kuulati ära esimehe A. Hiio ettekanne tehtud tööst, kuid jooksva aasta eelarvest vastu võetud, sest on „mitmed asjaolud selgumata, nii on teadmata tulevase tööhooaja hinnad ja on ka raskusi laenu saamisel“

1941. aasta suvel algas Saksa okupatsioon, kuid Rae-Vaskjala veeühisus hingitses edasi. Otsiti kraavikaevajaid, aga neid ei leitud. Pöörduti abi saamiseks tolleaegse Põllutöödedirektooriumi poole. Sealt vastati, et selle tööd võiks sõjavangidega ära teha. Ühisuse juhatus tuli kokku 13. aprillil 1942. aastal ja nõustus selle ettepanekuga. Leiti, et peakraavi on veel kaevata 3623 meetrit ja selle kaevamiseks on vaja 40 sõjavangi. Siis saaks töö soojal aastaajal ära tehtud. See jäi viimaseks Rae-Vaskjala veeühisuse juhatuse koosolekuks. Sõjavange ikkagi ei toodud ja kraavi edasi ei kaevatud.

Pärast sõda, kuuekümnendatel aastatel asendati vana kanal uuega, mis on laiem ning pikem ja juhib Pirita jõe veed Vaskjala veehoidlast Ülemiste järve ilma pumpamata ning ümbritsevaid maid uputamata. Kahjuks hävis uue kanali tegemise käigus Hõbeallikaks nimetatud ohverdamiskoht.

Harry Krais

Autor on sündinud Tallinnas, elanud Rae vallas praeguses Rae külas aastatel 1930-49 ja 1962- 65. Tema isa Ernst Kreisson (alates 1937. aastast Krais) oli aastatel 1936-49 Tallinna metskonna Rae vahtkonna metsavaht. Artikkel on valminud Harry Kraisi isa Ernst Kraisi valduses olnud dokumentide alusel, mis käsitlesid 1938. aastal rajatud Rae – Vaskjala veeühisuse tegemisi ja toimetamisi.

Autor saatis artikli toimetusele aastal 2011. Artikkel ootas aastaid avaldamist, aga selle ootamise lugu oli ebatavaline. Arusaamatul moel kadus artikkel, peale selle toimetajale saatmist, materjalide sahtlist, kuhu see sai pandud. Artikkel oli aastaid kadunud, kuid õnneks tuli välja. Kuigi hoopis teisest kohast, aga kenasti tervel paberil.

Foto Rae Sõnumid

Rae mõisahoone, mis ehitati aastal 1851 Tallinna linna poolt Rae mõisahooneks. Tegemist ei olnud uhke häärberiga, vaid rendikorraga majandusmõisa keskusega. Eli Pilve uurimuse järgi oli Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal Rae mõis veel Tallinna linna omandis. Mõisal oli toona maad 3444,6 hektarit, päriseks ostetud talukohti oli 20, neil maad kokku 795,3 hektarit.