Kurna mõisakompleksi hiilgav ajalugu ja argine tänapäev

Kunagise suure ja silmapaistva Kurna mõisakompleksi osadel on väga erinev saatus – kui uhke puidust peahoone on aastakümnetega muutunud kummituslikuks ja eemalepeletavaks varemeks, siis näiteks endine ait, karjakastell ja kellamaja on korralikult renoveeritud ning elavad uut ja ilusat elu.

Kirju minevikuga mõisakompleks on näinud erinevaid omanikke, alustades kunagistest aadlikest, jätkates eelmise vabariigi aegse Tallinna linnavalitsusega ja lõpetades tänapäevase Tallinna Sadamaga. Kui suurem osa omanikest on mõisaga hästi ümber käinud, siis taasiseseisvumisaegsed omanikud enamjaolt mitte. Näiteks praegu kuulub puidust mõisahäärber, mis tontliku varemena hämaruses möödakäijaid ehmatab, ärimees Jaan Mugrale, kes pole peale häärberi ostmist seal midagi teinud. Viimati 2002. aastal tulekahjus kõvasti kannatada saanud peahoone on loodusjõudude meelevallas ja vajub tõenäoliselt lähiaastatel lihtsalt kokku.

Kurna külavanem Aivar Aasamäe, kes on küla ja mõisa ajalugu põhjalikult uurinud, on ise mõisa peahoones sündinud. Aasta oli siis 1960. Toona ja ka järgneval paarikümnel aastal oli peahoone tema sõnul väga heas korras. „Mõisa mäletan veel väga ilusana. Oli kuni 1970ndate keskpaigani väga šeff L-kujuline hoone,“ rääkis ta. „Siin oli 70ndatel oma kauplus, suur saal, kus kino näidati. Peahoones olid korterid.“

Sõltub omanikust

Kohaliku patrioodina on tal südamest kahju, et lisaks peahoonele on nii mõnedki mõisarajatised käest lastud. Kompleksi kuulusid mõisa hiilgaegadel lisaks häärberile viinaköök, mis hiljem muudeti õlleköögiks, jääkelder, ait, kellamaja, viljakuivati, tallid ja karjakastell.

Kunagine kellamaja on ümber ehitatud eramuks. Aasamäe räägib, et seal asunud kellaga anti talurahvale märku, millal algab töö, millal lõuna ja millal koju saab. Torni, kus kell asus, hoonel enam pole ja selle taastamine algsel kujul on võimatu, sest pildimaterjali pole säilinud.

Kunagine karjakastell on samuti eraisikute käes ning neile jagub külavanemal vaid kiidusõnu. Kastelli sisehoovis asus 1936 aastal ehitatud neljakorruseline veetorn, mis jäi viimaseks uusehitiseks mõisas. Tänaseks on tornist säilinud kaks korrust.

Park tehakse korda

Kuid üllatavalt kombel pole mõisakompleksi suurima muinsuskaitselise väärtusega hoone ei häärber ega kastell ega kellamaja. Selleks on hoopis kunagine viinaköök, mis siis, kui mõisnikelt võeti ära viinatootmise monopol, muudeti õlleköögiks. Seda rääkis külavanemale ajaloolane Ott Sandrak.
Viina-õlleköögi taga asub mõisapark, millega on suured plaanid vallal. Praeguseks lootusetult võsastunud ala hakatakse järgmisel aastal korrastama. „Rae vald leidis renoveerimiseks 60 000 eurot. Meie ettepanekul tuleb siia disc-golfi rada,“ rääkis Aasamäe.

Park koos selle juurde kuuluvate nelja tiigiga kuulub vallale. Tiikide süsteemil on oma huvitav ajalugu, sest need rajasid kunagi vabatahtlikult kohalikud talupojad. „See juhtus suure näljahäda ajal enne Põhjasõda, 1695-97, kui talupojad kaevasid mõisnikule tänutäheks need tiigid, sest mõisnik avas neile oma viljasalved, et rahvas nälga ei sureks,“ jutustas Aasamäe. Pae sisse kaevatud tiigid on ääristatud maakividega ning on tänu kivisele põhjale säilinud tänapäevani.

^{Marko Tooming}

^{Harju Elu}

Täispikkuses artiklit saab lugeda http://www.harjuelu.ee/2016/10/7769/kurna-mois-hiilgav-ajalugu-ja-argine-tanapaev/

Foto Rae Sõnumid

2002. aastal tulekahjus kannatada saanud Kurna mõisa peahoone