Salapärased juhtumid Rae mõisa lähedal

Folklorist Mari Ann Remmel on tegelenud  25 aastat Eesti kohajuttude kogumisega ning on veendunud, et üleloomulike kogemuste kohti on olnud valla alal terve hulk, kuid ehtsa kogemusloo leiab Rae mõisa taga olevast majast, mida tuntakse mõisa vana peahoonena.

Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus on hoiul hulgaliselt Rae vallast kogutud folkloori, millest ühe osa moodustab kohapärimus: muistendid, uskumused ja mälestused, mis seostuvad kindlate paikadega.  Rahvajuttude kujunemine on pidev protsess, mille kestvuse põhjus peitub inimeste loomupärases tarbes rääkida lugusid. Inimestel on jätkuvalt vajadus mõttes märgistada paiku, mille keskel liigutakse.

Realistliku seletuseta lugu

Pärimuse tekkeks peab sündmustest mööduma teatav ajavahemik – nii on nõukogude aja pärand märgatavaks muutunud alles hiljaaegu. Mõni koht annab aga läbi aegade ainet uute lugude sünniks, nagu näiteks Rae mõisa vana peahoone, mille kummitused on ilmselt praegugi osa sealsete elanike igapäevaelust. Ajaloolises ehitises on viimastel kümnenditel aset leidnud juhtumid, millele on realistlikku seletust raske leida.

See oli üks aastavahetus, kui sadas lund. See on nüüd võib-olla viis aastat tagasi  ehk, või mõni aasta rohkem. Istusime perega köögis, vist sõime ja ukse taga niuke koputamine. Kõik kuulsid, et on koputamine. Õues on hõõglamp, see põlema, vaatame, et mis siis nagu toimub. Sadas siukest kerget lund, nagu on külmaga. Ei ühtegi jälge. Kõik neli inimest kuulsid, et koputati ukse taga, et keegi käis. 

Mul endal oli siuke ekstreemsus ka korra. Et õhtul sai nagu magama jäädud ja siis, noh, telekas välja, pikali, Une-Mati ei olnud veel tulnud liivakotiga, silm hakkas vaikselt kinni vajuma ja siis hakkas niimoodi… Kestis võib-olla sekundeid, enda arust oli see väga pikk aeg. Korstnasse tekkis siuke tõmme, et köögilaud koos kõige toolidega ja kõik, mis seal ümber olid, kõik mürises ja plärises ja kärises, siuke tugev vibra oli. Siuke tunne oli, et korstnas see kõik toimub. See oli niuke aeg, kui ei köetud ega midagi ei tehtud, midagi nagu olla ei saanud. Aga noh, omal sai südame rütmi, tükk aega ei tulnud veel Mati.

Paar inimest, kellega seda räägitud, ütlevad, et mina sulle külla kunagi ei tule. Aga muidu ei ole midagi. (Jüri khk, Rae k – Mari-Ann Remmel, Valdo Valper < Ando Eistre 1974)

Kummitav naisolevus ilmus majja alles pärast luukere leidmist vanast kaevust. Varasemast ajast ei ole selle hoone kohta vaimulugusid teada, küll aga rääkis Vaskjala külas elanud Alma Päev 1993. aastal, et Rae mõisa lähedal oli kunagi teekäijat ehmatanud kraavist tõusnud “üks mailmatu ilus inimene, aga sõrad olid all olnd, ilus naine” – see olevat olnud Rae mõisa surnud tütar või naine. Salapäraseid juhtumeid on vanemal ajal aset leidnud näiteks Rae mõisa rehtedes, mida vahendas järeltulijatele näiteks ka allakirjutanu vanavanaisa Jüri, kes oli rehepapp. Teda tuli öösel kiusama samuti naisterahva kujuline paenakas (luupainaja).

Üleloomulike kogemuste kohti on olnud valla alal terve hulk. Mitmel pool on nähtud krattideks (või ka UFOdeks) peetud lendavaid valgusnähtusi. Üks tuntumaid nägemus- ja eksimispaiku oli vanasti Limu loo. 20. sajandi keskpaiku oli tõeliseks hitiks 19. sajandil aset leidnud lugu Vaida Madikse sauna tondist või poltergeistist, kuid veel 21. sajandi alguskümnendil teadis mõni kohalik inimene sellest juhtumist küllaltki detailselt rääkida.

Mida erilisem sündmus, seda kauem sellest räägitakse ja igal jutustajal on oma versioon. Kohajuttudes väljendub nii paikkonna omanäolisus kui ka eri ajastute hingus.

Igal ajajärgul on omad jututeemad. II maailmasõja järgsed ning eriti viimaste kümnendite kiired muutused ühiskonnas on põhjustanud järjepidevate pärimuslike teadmiste taandumise. Kohamälu seisukohalt on olulised ka ruum ja keskkond, läbi paljude inimpõlvede püsinud maastikumärgid. Rae valla asustuspilt on saanud varasemast hoopis erineva ilme ning äkitselt uusehitiste vahele sattunud muistised ja pärimuspaigad ei kanna enam sama tähendust mis varem. Kohade juurest kaugenenud vanad lood on kättesaadavad trükistest ja arhiivist, järjest enam ka internetist.

Piirkonna eripärad

Mida erilist leidub siinses pärimusmaastikus? Põhja-Eestile omaselt on siin palju lohukive, mis seostuvad muistsete põldudega. Neist tuntuim ja kogu Eesti kontekstis olulisim on Assaku Nõiakivi, kuhu ka ohvriande on viidud.

Piirkonna omapära seisneb Tohtri-alguliste pühapaiganimede rohkuses – mõni tohtrikivi on veel praegugi maastikul alles. Neis paigus on käidud mitmesuguseid hädasid arstimas.  Rae valla eripärana võib veel esile tuua Vaskjala küla Ussiaugu talu kohal oletatavasti asunud Rae mõisa ja mõisniku saatusest pajatava muistendi, mille järgi olnud kuri mõisnik hädas ussidega ning mõnede arvates rajanud usklikuks saades Tallinna Jaani Seegi.

Pärimusekogujatena on siin jälgi jätnud rida eri aegadel (alates 19. saj. lõpust) tegutsenud inimesi, kellest paljud on kohaliku päritoluga: J. Saalverk, J.Pihlakas, J. Vitismann, K. Põldmäe, R. Põldmäe, T. Võimula, J. Tavast, E. Leek, J. Remmel jt. Huvitavaid lugusid on 1938/39. a. kohamuistendite kogumisvõistluse raames kirja pannud omaaegsed algkoolide õpilased. Eesti Rahvaluule Arhiivi suurem kogumisaktsioon leidis aset aastail 2010-2011, kui salvestasime Jüri kihelkonna alal ligi 100 tundi pärimust. Näiteid kogutust on esitatud raamatus “Päritud paigad. Kohajutte ja legende Rae vallast.” (2011).

Mari-Ann Remmel

folklorist

Fotod Signe Heiberg

Rae mõisa kõrval asuv hoone, kus veel kümmekond aastat tagasi juhtusid salapärased ja seletamatud asjad.

1851 aastal Tallinna linna poolt ehitatud Rae mõisahoone oli linnamõis. Tegemist ei olnud uhke häärberiga, vaid rendikorraga majandusmõisa keskusega. Eli Pilve uurimuse järgi oli Eesti Vabariigi väljakuulutamise ajal Rae mõis veel Tallinna linna omandis. Mõisal oli toona maad 3444,6 hektarit, päriseks ostetud talukohti oli 20, neil maad kokku 795,3 hektarit. Foto tehtud 2015 suvel

Foto Ethel Madalik

Kõige rohkem üleskirjutusi tervest kihelkonnast (üle 30) kõneleb seni konkurentsitult Lehmja tammikust, mille kuulsusele on kindlasti kaasa aidanud pulmaliste puudeks moondumise loo avaldamine M. J. Eiseni raamatus "Kodused jutud" 1920.