Terves vaimus terve keha: saame tuttavaks Marek Tihhonoviga!

Eesti raamatu aasta puhul uurime Rae vallas elavatelt kirjutajatelt, kuidas kirjandus nende ellu sobitub, seda vahel ka ootamatutes kohtades. Marek Tihhonov on lugejateni toonud nii luulet, ulmet kui ka kerge „kiiksuga“ proosat. Lisaks juhendab ta inimesi personaaltreenerina jõusaalis. Esitasime talle kolm lõbusat küsimust, mis seovad vaimu- ja kehakultuuri!

Sinu tekstides kohtab tihti kummalisi pöördeid ja ulmelisi olukordi, kas ka jõusaalis juhtub vahel midagi nii absurdselt inspireerivat, et tekib tahtmine see kohe üles kirjutada?

Personaaltreenerina panevad vast enim kulme kergitama erinevad viisid, kuidas mõned jõusaalikülastajad oskavad jõumasinaid ja hantleid-kange kasutada nii, et ise selle peale esimese (ega tegelikult ka teise) hooga ei tulekski. Aeg-ajalt tundub, et eriti loova lähenemisega harrastussportlased suudavad sealjuures lõdva randmega rikkuda ka mõningaid loodusseaduseid ja füüsikareegleid.

Kõige koloriitsem juhtum, mille tahan kunagi ka raamatusse raiuda, leidis aset paar aastat tagasi. Jõusaalis istus kõrvalpingile üks keskealine väga suure õllekõhuga härrasmees, haaras kätte ilmselgelt tema jaoks liiga rasked hantlid, kõigutas neid pisut abitult, lasi siis valjusti kõhutuult, mis uhkelt üle jõusaali kajas, röögatas „kurat!“, viskas hantlid maha ja kõndis vihaselt riietusruumi. Selliseid juhtumeid ja tegelasi ise välja ei mõtle, see on elu omas mahlas.

Tõsisemalt öeldes austan ma aga väga kõiki, kes ennast jõusaali kohale veavad ning kui ka mõni harjutus ei tule kohe kulturismiõpiku reeglite kohaselt välja, siis on sest kasu ikkagi – kõik, mis sa jõusaalis oma tervise heaks teed, on hää.

Enim olen siiski saanud inspireerivaid ideid klientide ja teiste jõusaalikülastajatega lobisedes ning mõned nende jutud olen ka pisikesse musta märkmikusse üles kirjutanud. Tulevikus on teadupärast alati piisavalt aega ära teha kõik asjad, mida praegu ei jõua, kaasa arvatud arvukate uute raamatute kirjutamine.

Kui peaksid valima, kas kirjutaksid pigem romaani, kus peategelane on hantliga filosofeeriv tulnukas, või viiksid läbi treeningu, mille kava on inspireeritud „Rehepapi“ tegelaste igapäevarutiinist?

Pigem romaani – mul on raske ette näha, kuidas hanguga jõusaalis vehkimine või esivanemate hingedega treeningvahendite pärast jagelemine võiksid lihast kasvatada. Vähemalt pole ma lugenud ühtegi teadusuuringut, kus selline põhjuslik seos oleks selgelt välja toodud.

Tulnukas jõusaalis on aga täitsa OK teema (tänan idee eest), sest arvukad teadusuuringud on veenvalt näidanud, et regulaarne lihastreening on vajalik ja sobilik igas vanuses ja mõlemast soost inimestele. Kui jõusaali kibelev tulnukas on inimesega füsioloogiliselt ja anatoomiliselt vähegi sarnane, siis kulub ka talle aeg-ajalt paar seeriat kangi rinnalt surumist ära.

Sinu lood on sageli vürtsitatud absurdi ja huumoriga, mulle see väga meeldib, aga vahel võib juhtuda, et keegi tunneb end solvatuna (tean ühte inimest, keda väga ärritas Su lugu „Õnneliku lõpuga lugu neegrist“). Kuidas autorina tundub, kas huumoril on vabadus kõike puudutada või tuleb arvestada, et keegi võib end puudutatuna tunda?

Ei saa öelda, et ma kirjutades selle peale mõtleksin, et keegi mu teksti peale solvuks. Näiteks „Õhtujuttude“ puhul lähtusin sellest, mis on minu enese jaoks naljakas ja keerasin siis igaks juhuks veel vindi või kaks peale. Mul oli seda raamatut kirjutades tõesti hullult lõbus ja ma olen kuulnud, et mõnel inimesel on olnud pisut naljakas ka seda jutukogu lugedes. Peamiselt on muidugi tegemist mu sõpradega, nii et sellest ma väga põhjapanevaid järeldusi ei teeks.

Kui keegi mõne mu jutu peale solvub, siis ega ma saa kätt ette panna. Las siis solvub ja põrnitseb natukene tigeda näoga nurgas, näpib kleidiäärt ja pobiseb omaette inetusi. Kaua ta seda ikka teeb – lõpuks väsib ära ja läheb eluga edasi. Mulle tundub, et teatud inimesed on tänapäeval solvumise alal sedavõrd meisterlikud, et võivad ilma erilise jõupingutuseta solvuda ka laualambi, esmaspäevase päeva või pasteedisaia peale, mistõttu ei ole kahjuks vist lugusid kirjutades latti võimalik nii alla lasta, et nad oleksid lugedes turvatsoonis.

Minu jaoks on huvitav, kuidas mingil ajal on see hirmus naljakas ja ka muidu täiesti OK, et keegi määrib saapaviksiga näo mustaks ja ronib lavale, samas kui aastakümme või kaks hiljem võidakse sind taolise tüki eest sootuks ära tühistada. Õnneks ei ole tegemist lineaarse arenguga, sest pirts-
preilidest lumehelbekeste osakaalu liigne tõus tekitab vastureaktsiooni, mille hea näide tänapäeval on näiteks Ricky Gervaisi tüüpi koomikud, kes toonitavad, et nalja saab ja peab tegema kõige üle. Võtke ikka elu mõnuga ja jõusaalis näeme!

Marek Tihhonovi teosed

„Lullad on sees“ 2012 ise välja antud

„Maailmalõpu päevik“, kirjastus Fantaasia 2020

„Õhtujutud“, kirjastus Rae Raamat 2022

Foto: erakogu