Vabadussõda

Sellest maast, sellest  saatusest mõtleme kõik

kuskil kellade kõlade murdudes

läbi lumede sulgpehme saju

läbi unede tumeneb kurbuse

hämar teadvusetagune taju (Doris Kareva)

Looduse kevadine tärkamine ulatab käe suvisele pööripäevale 20.–21. juunil, mil algab  päikeseseisak või õigemini valguse alguse aeg. 23.–24. juunil tähistatakse iidset suvepüha – jaanipäeva,  mil koidu- ja ehavalgus ei kao taevast ning tule väge teades süütame ka sel aastal jaanilõkkeid muistsete tavade järgi. Rahvapärimused ütlevad, et jaanitule puhastava toime abil vabanetakse halvast, mittesoovitavast ja kurjadest üleloomulikest jõududest läbi pidutsemise ja rõõmustamise.

Võidupüha sai alguse pärast eestlaste võitu 23. juunil 1919. aastal Võnnu lahingus Landeswehri üle. Sellel suurpäeval andis kindralmajor Ernst Põdder (sel ajal üldjuht Landeswehri vastu) oma päevakäsuga korralduse heisata sinimustvalged lipud kõikides linnades ja maakohtades. Ametlikuks riigipühaks sai võidupüha alles 1934. aastal. 23. juunil 1940. aastal muudeti võidupüha vabariigi presidendi Konstantin Pätsi dekreediga vabadusepühaks. Selle päevaga tähistatakse eestlaste kõigi aegade võitude, võitluste ning ka vastuhakkude julguse mälestuspäeva, meenutades Põhjala ristisõdade alguse eestlaste vabadusvõitlust, Jüriöö ülestõusu, maarahva pärisorjuse ja teotöö vastuhakke, Eesti Vabadussõda jne. Tänaseks tähendab see, et kõik Vabadussõja mälestusmärgid väärivad austust ka nendele, kes võitlesid Eesti eest II maailmasõjas või said kannatada okupatsiooniaegses ENSV-s.

Raske öelda, mis ajendas baltisakslasi 1919. a relvaga astuma Eesti põlisrahva vastu, ka nende oma kodumaa vastu, mis oli olnud nende elupaigaks.

Tegelik tõde on, et juba 1918. aastal soovisid Liivimaa ja Kuramaa rüütelkonna esindajad taastada Baltimaad iseseisva Balti hertsogiriigi kujul. See plaan nurjus Saksamaa kaotuse tõttu Esimeses maailmasõjas. Mõeldes Eesti Vabariigi sünnile, siis baltisakslastest aadli silmis ei olnud Eesti riigi väljakuulutamine 24. veebruaril 1918. a riigiõiguslik sündmus, kuna nad pidasid end ikkagi maa seaduslikeks esindajateks.

Maakaitsevägi Landeswehr loodi Saksa okupatsioonivõimude nõusolekul ja toetusel kaitseks Venemaa enamlaste vastu, kuigi algselt oli selle loomise eesmärk ikkagi Saksamaale ustava Balti hertsogiriigi rajamine. 5.–23. juunini 1919. a kestnud Landesveeri sõda oli Baltimaade aadelkonna viimane võimalus oma võimu Baltimaades maksma panna, liiga ränk oli kaotada oma varad, siinjuures mõisahooned ja maavaldused.

Võnnu lahingu võiduga Landeswehri üle polnud veel Vabadussõda lõppenud. 2. veebruari 1920. aasta Tartu rahulepinguga sai Eesti rahvas oma seadustega üles ehitama hakata Eesti Vabariiki.

Vabadusepüha tähistamine on aegumatu ja aastaaegadest sõltumatu ühine elu põhiväärtuste meeldetuletamise hetk igas linnas ja maapiirkonnas. Igas külas ja alevikes on oma jaanilõkked, mis kumavad taevasse võidupäeva sädemeid, aga ka Eestimaa paigus on loendamatud mälestusmärgid, mille ees tuleb kummarduda tänutundes.

Jüri kirikuaias asuva I maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas langenute mälestussamba jalamile on asetatud pärgi ja süüdatud küünlaid alates 1926. aastast, mil esmane mälestussammas Rae valla seltside eestvedamisel valmis. Tellimustöö tegi skulptor Rix Wasardi (kodanikunimega Hammer). Sammas õhiti hävituspataljoni poolt 1941. aastal, taastati Saksa okupatsioonivõimude loaga ja hävitati jälle Harju rajooni KP juhtkonna käsul 1948. aastal. Nõukogude okupatsiooniaegadel (1948–1989) ümbritses mälestussamba platsi kohalike poolt istutatud madal hekk. Igal jõuluõhtul, Eesti Vabariigi aastapäeval ja võidupühal põlesid heki sees mälestusküünlad.

Tänane mälestussammas on taastatud 1989. aastal Jüri Muinuskaitse Seltsi eestvedamisel. Taastamise organiseerimisel osalesid Oskar Raudmets, Endel Lass, Jaan Utno, Voldemar Proman, Vootele Ternel, Albert Rentel, Lembit Sall ja Rein Sumberg. Samba taastasid Heino Kuura juhtimisel kiviraidurid Vambola Sepp ja Ermo Nipp väikeettevõttest „Kolm seppa“.

Mälestussamba kivisel plaadil on Rae vallast pärit 46 langenu nimed, kes I maailmasõjast tagasi ei tulnud ja 25 Vabadussõjas langenu nimed, kes kodutalusse ei jõudnud.

Eesti taasiseseisvumise algusaastatest alates on igal võidupühal, Tartu rahu aastapäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval asetatud pärjad Vabadussõjas langenute mälestusmärgi jalamile.

Aastal 2000 sai alguse traditsioon mälestada neid Vabadussõjast osavõtjaid, kes tulid sõjast koju tagasi ja on maetud Jüri kirikuaeda või Jüri kalmistule. Mõned aastad hiljem hakati Rae vallavalitsuse esindajate poolt asetama küünlaid ka Rae vallavanematele aastast 1889–1940 ja samuti teenekamatele Rae valla ühiskonnategelastele. Need hetked on ülevad.

Eesti Vabadussõjast (1918–1920) osavõtjad Rae vallast, kes on maetud Jüri kalmistutele: Rein Randmeri

Jaan Utno

Ludvig Kraav

Jaan Remmel

Ants Remmel

Aleksander Hio

August Pilliroog

Jüri Pilliroog

Johannes Uustalu

Hans Ternel

Erich Aleksander Kasemaa

Ernst Karis

August Rajalo

Paul Rass

Rae valla vallavanemad (aastast 1889–1940), kes on maetud Jüri kalmistutele:

Jüri Põldmäe – vallavanem aastatel 1891–1895

Gustav Sepper – vallavanem aastatel 1915, 1928

Kristjan Leukmann – vallavanem aastatel 1906

Jaan Selks – vallavanem aastatel 1918, 1921, 1923, 1930, 1934, 1937, 1939

Johannes Proomann – vallavanem aastatel 1901, 1902, 1924

August Leukmann – vallavanem aastal 1940

Ants Kibuvits – vallavanem aastal 1941

Rae valla teenekamad ühiskonnategelased, kes on maetud Jüri kalmistutele:

Jaan Saalverk (1874–1932)

Johannes Ratassepp (1889–1947)

Oskar Raudmets (1914–2003)

Jaan Virkepuu (1867–1949)

Jaan Remmel (1934–2007)

Julius Põldmäe (1911–2007)

Alfred Põldmäe (1908–2008)

Tänavune aasta on Rae vallas märgiline, tähistatakse aastaringselt Rae valla 155. aastapäeva, möödub 30 aastat meie riigi taasiseseisvumisest ja ka Rae valla uuest ärkamisajast. Tänasel Rae vallal läheb hästi, siinsed inimesed linnalähedastes külades ja alevikes on kindlasti selle ütlemisega päri.

Mineviku ajaloolised ajad aga ähmastuvad ja ei muutu kirkamaks meie omal tahtel. Tähtsamaks peame pidama siiski olevikku ja tulevikusuunitlust meie igapäevastes tegemistes.

Ent kui jaanilõkete sumedas öös lendlevad tulesädemed kõrgele taevalaotusesse, siis miks mitte uskuda, et sätendava valguse teel hõljuvad ka esivanemate varjud, kes pole enam meie pärast mures…